I wrote this for my prettiest friend..

..but while trying not to prove that I care
I was trying not to make all my moves in one motion and scare her away.
Jason Mrazi laulud on sisutanud minu viimaseid nädalaid. Vaheldumisi kõige muuga. Muusika on ilus. Elus.

Rootsis oli nii mõnus muretu elu. Kodus tagasi algasid probleemid. Suvel elasin üksi ja harjusin niivõrd ära, et nüüd on ema siinolek kuidagi väga häiriv. Väga. Ma ei oska olla. Kööki jagada, peeglit, üleüldse korterit, kõike! See pole hea. Eeskätt seepärast, et tal on kõik nii harjumuslik ja minul on liiga palju uusi ideid ja oma arvamust. Ma tahaks asjad sirgeks rääkida. Olen üritanud. Edutult. Otsin uut kodu. Eks näis..

Viimastel augusti päevadel oli kõik veel väga ilus. Et argiellu tagasi tulla käisin juuksuris ja ta tegi mõnusat massaaži mulle, piparmündiõliga, äratas üles.. Sain Kseniaga kokku ja Marianniga ja Jeanne käis Eestis ja klassikokkutulek oli ja tundus, et mu elus on nii palju inimesi ja sündmusi ning elu on taas kiire, nagu mulle meeldib. Aga see op. Seljast lõigati väike tükike välja kõigest, ent siiski tegi nõrgaks. Nädal aega ei saanud trenni teha ega midagi. Seejärel nakatusin grippi, mis tähendas teist nädalat mitteliigutamist. Järgmine laks oli südamevalu ja tunne, et nüüd ma annan küll otsad. See oli kõige jubedam valu, mida kunagi tundnud olen. Õnneks perearst, kes õmblusi ära võttis, jõudis teha kartogrammi ja see näitas ainult head, seega tegu oli närvivaluga. Aga ikkagi õudne hirm oli. Esimest korda elus tundsin tõsiselt hirmu oma elu pärast. Ei taha enam. Kokku 2 nädalat ravimeid ja arvasin, et hakkan terveks saama. Neljapäeval ei suutnud enam kodus olla, läksin aeroobikasse. Lebo oli, mõned olin esimest korda ülse tantsulises trennis ja kordinatsiooni ei olnud ollagi. Lihtsad harjutused, aga haiguse tõttu võttis ikka läbi küll ja koju tagasi jõudes jäin magama. Õhtul läksin veel ka Uve juurde tantsima ja see oli vist natuke vale, reedel olin jälle siruli, suure köha-nohuga ning süda oli jälle valus. Siiski käisin loengus ja pärast hommikust köhimist oli juba parem. Väike tiir poodides. Käisime Creppis ja mul oli üle kahe nädala esimest korda isu süüa midagi magusat, mis on juba hea märk. Siis puhkasin. Magasin. Laupäev? Ajee, tunne oli nii hea, et hakkasin suure rõõmuga kodus suurpuhastust tegema. Ja õhtul otsustasin, et 2 nädalat pole nüüd midagi teinud, täna võiks filmi vaadata ja veini juua. Veel üks vale otsus. Jäin teleka ette magama ja kell 2 öösel ärkasin üles veel suurema kurguvaluga, neelata oli valus ja võib oletada, et kurk oli paistes, kuna vahel tekib mul veinist selline vastik punetus ja no ma olin ikkagi 2 nädalat haige olnud, ei saanud see angiin olla. Lollakas olen. Nii ma valutan nüüd kurku ja joon sooja teed. Üritan ennast hoida, aga ma vist ei oska.

Koolist natuke. Ei ole nii hull, not at all. Aga õppejõudude osas ikka on küll. Samas metsandus, mida ma nii väga kartsin, on isegi päris huvitav. Ah, pagan, homseks jäi ju joonis! Brr.. peab ikka end hommikul kooli vedama. Tähendab nüüd, kuigi ma ehitamisest endiselt midagi ei tea, peame me projekteerima 1 ha suuruse krundi koos kõigi kommunikatsioonidega ja veel maja ka sinna, millest tuleb lõige teha ja värki. Kõlab uhkelt. Tahaks ikka midagi kvaliteetset valmis saada. Mõistlik oleks mõni raamat lahti teha ilmselt. Ja mõne ehitajaga konsulteerida. Kui valmis saab (rõhk sõnal kui), võin vist medali endale tellida. Rüütli tn medalipoest näiteks. Karika! :)))

Ma tunnen natuke puudust tööst. Siis ei peaks ka kodus nii palju olema (ei käiks emale pinda ja tema minule). Samas nii raske on hetkel sobivat tööotsa leida, sest kool on kella 18ni ja nädalavahetused ainult vabad. Keeruline. Loodan, et uueks aastaks leian midagi põnevat, siis peaks vähem aineid ka olema ja kuna suvepraks tehtud, pole nii palju rabelemist. Ent välispraktika oleks jällegi üks tore väljakutse. Saaks eemale ka. Palju variante ja mind on üks.

Aknast välja vaadates tiirutab vastas Tivoli tuur. Viimast õhtut. Mõtlesin, et meenutan ka lapsepõlve, aga ei ole jõudnud. See on üks viis ennast "hoida" ja ravida. Keelata endale igasuguseid mõttetusi. Siit on ka ilus neid värvilisi tulukesi vaadata ja.. laste kiljumist kuulata..

No ei saanud just kõige positiivsem postitus, minu vabandused. Värv vähemalt peaks olema rõõmus..

Ootan põnevaid lugusid siit- ja sealtpoolt ja saartelt.

Reku