kodus tagasi..

tund aega tagasi jõudsin Tartusse ja selle yle on ainult hea meel. kuigi Tallinn on tore ja v2rki, ei jaksa ma seal kunagi yle n2dala korraga olla, Berliiniga on sama lugu. maalaps, mis teha..

sai j2lle linnas k2idud ja igasugu huvitavaid inimesi kohatud. ja finally sain ka lõpukingad ostetud. seeliku ja pluusi suutsin ema abiga p2ev enne pealinna sõitu ikkagi Tartust k2tte.

helistasin ka klassijuhatajale, et uurida, kas mul kõik Ok ..surprise-surprise: oligi.
mis sest, et ise ei ole kordagi p2rast 26. maid kooli sattunud vist.. või olin mingi aeg vist..
vahepeal nii palju tehtud, et ei meenu enam, a millalgi ma igatahes kirjutasin bioloogia j2relarvestust ka.. suht ammu ilmselt. Aive siis mainis, et ma peaks 21. kooli ilmuma - allkirju maalima.. hea, et ma helistasin ikka. just uurisin siin infolehte ka ja taas mind suudeti yllatada - minu nimi oli mingis silmapaistvate nimekirjas, hmm.. energiat mul igatahes jagub. oleks auto, sõidaks juba pikse kodu juurde ja saaks ka klassiga 3-aastase koos veedetud perioodi meie moodi lõpetada. aga kes see ikka mulle auto kingib? ehhee.. tegelikult isegi kingiks, kui ma ise nii valiv ja pirtsakas ei oleks..
lõpuks sain ka kaua oodatud Kaua Võib DVD k2tte, siinkohal tuleb t2nada R-nn-t. ja t2nangi. aga t2nasest saab mind j2lle õue kutsuda, kuna nyyd ma tõesti tulen. ja ma olen Tartus. helistage j2lle.. Rq.

Elu on ilus:)

Elu on seiklus.. aga tuleb tõdeda, et kahjuks alati kõike korraga ei saa. nagu alati, võib taas tunnistada, et kes teeb, see jõuab.

eelmine n2dal oli huvitav. kohtasin vanu tuttavaid ja seda Tallinnas.. nii ongi tore, et terve aasta jooksul ei satu Tartus kordagi kokku ja siis lendad korra mujale ja saad mingis suht absurdses kohas nagu nt sadama juures kellegagi kokku.

aga v2sitav oli see n2dal ka. meeltesegaduses otsustasin, et jõuan Tartu tagasi, siis helistan emale, ehk viivad mu maale õhku hingama.. ja viisidki. õhku sain.. aga kohalikku klubisse sain ka:) oh seda õnne. a ei kurda, seltskonda oli, tuju oli hea. uni oli ka hea, kell 2 sain yles ja siis 4 tundi sanb22fi. kuue ajal tagasi Tartusse. ma armastan neid geniaalsed noormehi, kes arvavad, et hullult lahe on 100ga minul sabas passida ja mitte m66da sõita, aga siis ikkagi yhel hetkel sooritada see keeruline man66ver ja yllatada mind pidurdamisega.. ei, mind ei yllata enam nii ´´ootamatud´´ olukorrad.

ma korrutan vist nagu papagoi, aga elu on ikkagi seiklus. pealinna n2dal m66dus kiiresti ja graafik oli nagu alati tihe, j2rgmine n2dal arvatavasti lendab ka.. aga endiselt tahaks ammuseid tuttavaid n2ha, nii et võtke yhendust. muidu on mul vahvad kolleegid, koolitus on ka t2itsa asjalik. nalja saab ka piisavalt.

reedel siis tagasi ja siis algab ka meie klassi lõpupidu või midagi, aga ma ei ole kindel, kas sinna jõuan. kahju, 22rmiselt kahju.. samas kui keegi sõidaks sinna kella 8 ajal õhtul, siis ma jõuaks ka. ja kui keegi mulle oma auto usaldab, siis ma kindlasti jõuan:) ..ja tagasi jõuan ka. mis muidu.. kõik muudkui uurivad, mis p2rast lõpetamist edasi teen. aga mina ei tea midagi.. 9 aastat tuleb veel kuidagi moodi 2ra kannatada, nagu eile selgus, ja siis me pidavat Argoga abielluma..
..indeed
peret tahaks kyll. lapsi ka. aga seda jõuab. kuid 9 aastat on ikkagi pagana kaua.
hetkel igatahes tahan, et mu kohver saaks pakitud ja unevajadus rahuldatud.

head 66d.

erilised tundemärgid..

keskmist kasvu, heledad kergelt punakad juuksed, seljas lihtsalt ülilühikesed püksid, tundus, et heledamast teksariidest ja vist mingi heledam t-särk. õllekõht oli kindlasti. silmad kahtlased - arvan endiselt, et alkoholi koguses oli paras. aastaid vast 30-40. ja ´kuku´ ütles ta ka kohe eriliselt nilbelt.

lootusetult haledad inimesed..

jamh, alati on nii, et kui juhtub palju häid asju, siis varsti järgneb neile midagi negatiivset. ma ei ole viitsinud midagi erilist siia üles tähendada, aga täna on siis see "imeline" päev, mil mu blogi täieneb. esmaspäeval võisid kõik kohata õnnelikku ja säravate silmadega Rq´t, elu oli ilus ja lilleline. ega see hetkel üldiselt kehvem ole, lihtsalt - mehed on lolliks minemas..

ei oskagi millestki alustada. aga jutustan siis lihtsalt loo, mis juhtus minuga umbes 15-20 minutit tagasi. miks ma otsustasin kirjutada siia - sest et minu lemmiklohutaja ja tujuparadaja on mõlemad kaugel-kaugel ning ema sattus minu jutust kergesse paanikasse (juhtus ju kõik tema igapäevasel kodu - töö, töö - kodu marsruudil) ja ma ei viitsinud temaga sel teemal enam vestlust arendada. isiklik turvamees elab mul teatavasti naabervabariik lätis ja.. tast ei ole s*****i kasu.

aga huvitavad kohtumised algasid eile. reede kohta oli, nagu ma juba varem teile maininud olen eriti kahtlane päev. tahtsin minna ujuma, aga siis tuli meelde, et koolis vaja asjad korda teha. õnnestus isegi Roots viimasel hetkel htg ukse ees tabada ja talle kõik vajalikud teated edastada, et mind ei ole 2 nädalat jne. sain raamatukoguga, võtmetega asjad aetud. siis oli tore rüütli tn. seik. kõndisin ilmselt kaunis rahuloleva ilmega koolist raekoja suunas, siis tuli meelde, et vajan sularaha. mingi joodik üritas seal parajasti neegrile midagi seletada. tavaliselt mind joodikud ei sega, seekord, ei tea ise ka miks, tabas mind hirm. otsustasin siis tast kaarega mööduda ja no shit, aafriklane said: "Hiiiiiiiiiiiii!" ..see oli vist hetk, mil mul hakkas joodikust kahju. vestlus kestis umbes 20 sekundit, mille jooksul mult uuriti välja, kas ma olen highschoolist ja kas mul on juba vaheaeg või hakkab 2 nädala pärast. ma küll üritasin teha selgeks, et I´m in a hurry.. aga oh ei, seda ei kuulnud keegi. naine ei tohi rääkida, olgu lihtsalt ilus. seda mulle mainiti vist ka.. aga et Hansapanga automaat asub Küütril, õnnestus mul teha kiire suunamuutus ja seltsiline jätkas oma teed raekoja suunas alone.

nii.. and what about today? njaa, õudne. tahtsin taas ujuma jõuda, aga siis otsustasin teha ära viimase intervjuu. kell 14.15 olin maja ees, sama tore mees avas ukse, kes eilegi ja oli taas äärmiselt viisakas.. dzhentelmene veel on.. AGA siis tuli umbes 5 korterit, kus kedagi kodus ei olnud ja kaks jobu keeldusid ohverdamast 10 min meie uuringu jaoks. no ei ole hullu, tulin sama targalt koju tagasi ja otsustasin õhtul uuesti katsetada. pinge kasvab? mhmh.. ja kella 7-8 ajal õhtul, kuigi ei viitsinud, tegin viimase katse. kuna valimipunkt on seekord eriti saast-mis sest, et kodu kõrval, siis ikkagi ei kutsu sinna minema mitte miski. aga pärast tänast ei taha ma kuuldagi sellest majast. ülejõe poe juures on ikka kogunenud igasuguseid.. aga täna vedas mul siis eriliselt. see mees oli nimelt ilmselt vaimselt haige. võimalik, et ka füüsiliselt, aga seda ma ei hakkanud kindlaks tegema.. samas ma olen 97% kindel, et ta on pedofiil. alguses tundus, et joodik, aga ei ole enam kindel. keda see huvitab.. igatahes ütles ta mulle tere ja ma algul, lootes, et ehk on mõni tuttav vaatasin tema poole ja suht kergelt tuli minu suust ka tere.. siis alles vaatasin, et kurat, mis asi see veel on. jätkasin teed, aga tovarish loomulikult ei tahtnud, et ma läheks - tal oli veel midagi vaja. siis ma kuulsin, et olen ilus, et mul on ilus keha ja pepu ja et ma olen ikka nii kenake. veel kuulsin teda paar korda kuku hüüdmas. arvasin, et joodikul igav, las laulab. siis kui maja ees olin - seal on nõmedad uksekoodid, otsustasin oodata, et ehk keegi tuttav laseb sisse ja saan teha intervjuusid. oh üllatust - nurga tagant jooksis mulle vastu kukuuuu. pikemalt mõtlemata seadsin sammud kodu poole. ei-ei, teda see ei heidutanud. umbes poole tee peal otsustas ta mulle lihtsalt järele joosta, aga siis ikka mõtles, et ei, see võib ju mind hirmutada. hõikas siis, et ilusake, ära karda mind.. jee right, ma oleks pidanud seisma jääma ja talle vastu jooksma.. kodutee oli seekord jah, haigelt nõme ja intervjuust ei taha ma enam midagi kuulda. aga homme ma ilmselt lähen UJUMA!

..ja kui ma Auras ka mõne perverdiga kokku juhtun, siis ma vahetan sugu.