
ei oskagi millestki alustada. aga jutustan siis lihtsalt loo, mis juhtus minuga umbes 15-20 minutit tagasi. miks ma otsustasin kirjutada siia - sest et minu lemmiklohutaja ja tujuparadaja on mõlemad kaugel-kaugel ning ema sattus minu jutust kergesse paanikasse (juhtus ju kõik tema igapäevasel kodu - töö, töö - kodu marsruudil) ja ma ei viitsinud temaga sel teemal enam vestlust arendada. isiklik turvamees elab mul teatavasti naabervabariik lätis ja.. tast ei ole s*****i kasu.
aga huvitavad kohtumised algasid eile. reede kohta oli, nagu ma juba varem teile maininud olen eriti kahtlane päev. tahtsin minna ujuma, aga siis tuli meelde, et koolis vaja asjad korda teha. õnnestus isegi Roots viimasel hetkel htg ukse ees tabada ja talle kõik vajalikud teated edastada, et mind ei ole 2 nädalat jne. sain raamatukoguga, võtmetega asjad aetud. siis oli tore rüütli tn. seik. kõndisin ilmselt kaunis rahuloleva ilmega koolist raekoja suunas, siis tuli meelde, et vajan sularaha. mingi joodik üritas seal parajasti neegrile midagi seletada. tavaliselt mind joodikud ei sega, seekord, ei tea ise ka miks, tabas mind hirm. otsustasin siis tast kaarega mööduda ja no shit, aafriklane said: "Hiiiiiiiiiiiii!" ..see oli vist hetk, mil mul hakkas joodikust kahju. vestlus kestis umbes 20 sekundit, mille jooksul mult uuriti välja, kas ma olen highschoolist ja kas mul on juba vaheaeg või hakkab 2 nädala pärast. ma küll üritasin teha selgeks, et I´m in a hurry.. aga oh ei, seda ei kuulnud keegi. naine ei tohi rääkida, olgu lihtsalt ilus. seda mulle mainiti vist ka.. aga et Hansapanga automaat asub Küütril, õnnestus mul teha kiire suunamuutus ja seltsiline jätkas oma teed raekoja suunas alone.
nii.. and what about today? njaa, õudne. tahtsin taas ujuma jõuda, aga siis otsustasin teha ära viimase intervjuu. kell 14.15 olin maja ees, sama tore mees avas ukse, kes eilegi ja oli taas äärmiselt viisakas.. dzhentelmene veel on.. AGA siis tuli umbes 5 korterit, kus kedagi kodus ei olnud ja kaks jobu keeldusid ohverdamast 10 min meie uuringu jaoks. no ei ole hullu, tulin sama targalt koju tagasi ja otsustasin õhtul uuesti katsetada. pinge kasvab? mhmh.. ja kella 7-8 ajal õhtul, kuigi ei viitsinud, tegin viimase katse. kuna valimipunkt on seekord eriti saast-mis sest, et kodu kõrval, siis ikkagi ei kutsu sinna minema mitte miski. aga pärast tänast ei taha ma kuuldagi sellest majast. ülejõe poe juures on ikka kogunenud igasuguseid.. aga täna vedas mul siis eriliselt. see mees oli nimelt ilmselt vaimselt haige. võimalik, et ka füüsiliselt, aga seda ma ei hakkanud kindlaks tegema.. samas ma olen 97% kindel, et ta on pedofiil. alguses tundus, et joodik, aga ei ole enam kindel. keda see huvitab.. igatahes ütles ta mulle tere ja ma algul, lootes, et ehk on mõni tuttav vaatasin tema poole ja suht kergelt tuli minu suust ka tere.. siis alles vaatasin, et kurat, mis asi see veel on. jätkasin teed, aga tovarish loomulikult ei tahtnud, et ma läheks - tal oli veel midagi vaja. siis ma kuulsin, et olen ilus, et mul on ilus keha ja pepu ja et ma olen ikka nii kenake. veel kuulsin teda paar korda kuku hüüdmas. arvasin, et joodikul igav, las laulab. siis kui maja ees olin - seal on nõmedad uksekoodid, otsustasin oodata, et ehk keegi tuttav laseb sisse ja saan teha intervjuusid. oh üllatust - nurga tagant jooksis mulle vastu kukuuuu. pikemalt mõtlemata seadsin sammud kodu poole. ei-ei, teda see ei heidutanud. umbes poole tee peal otsustas ta mulle lihtsalt järele joosta, aga siis ikka mõtles, et ei, see võib ju mind hirmutada. hõikas siis, et ilusake, ära karda mind.. jee right, ma oleks pidanud seisma jääma ja talle vastu jooksma.. kodutee oli seekord jah, haigelt nõme ja intervjuust ei taha ma enam midagi kuulda. aga homme ma ilmselt lähen UJUMA!
..ja kui ma Auras ka mõne perverdiga kokku juhtun, siis ma vahetan sugu.
No comments:
Post a Comment