Tripi algus..

Jah, ma ikka otsustasin oma tripi elamused kirja panna, siis on aastate pärast hea meenutada!
Alustan siis oma seikluste algusest - ehk siis Tartus bussile minekust. Tegin ju reisi keeruliseks - Riiast Jelgavasse (kus ma sain öömaja, et ei peaks Tallinnast bussiga Riiga hommikul loksuma) ja sealt Riiga ja siis Riiast otsisin lennujaama üles. Tartust sõitsin ma Pärnusse, kus ootasin Riia bussi ja Riias siis algas minu seiklemine. Õnneks seal sain hakkama vene keelega, bussijaama tädi oli sõbralik, müüs mulle Jelgava pileti ja näitas, kuhu marsa saabub. Kui ma küsisin, kuidas ma hommikul lennujaama võiks saada, siis läks keeruliseks - Ta teadis, et sinna läheb buss nr 22, aga oluliselt rohkem infot Tema käest ma ei saanudki. Seega tabas esimene ehmatus: Kuidas ma homme lennujaama saan ja kas ma ikka Inglismaale jõuan?!
Teel Jelgavasse oli aeg helistada Lenale, kes pidi mulle kohalikku bussijaama vastu tulema. Siis ma avastasin, et ma ei ole Ta numbrit õiges formaadis salvestanud ja ma ei osanud Talle helistada.. super;) Õnneks Ta siiski helistas mulle ise lõpuks, kuna mõistis, et minult kõnet ootama jääda oleks liiga naiivne. Oeh. Kui kohale jõudsin, oli küll väga hea meel! Järgmine sihtkoht oli nende kohal klubi Krekli (4 valge särgi klubi). Sinna tuli veel paar tuttavat, kes Eestis Baltikum tantsib asjast osa võtsid. Mind olid paljud tervitanud (seal hulgas Martinš) ja kõik kahetsestid, et ei saanud kolmapäeval klubisse tulla. Aga lõpuks neid jõudis sinna ikka päris mitu.. ja kelle üle eriti hea meel oli? Martinši=) Sest et Tal oli järgmisel päeval sertifikaadi kaitsmine (ehk siis 1 tähtsamat sorti eksam), aga Ta ikka tuli kohale ja tantsis ja rääkis juttu ja tahtis veel mulle öösel linnaekskursiooni teha, aga ei, mina tahtsin natuke magada enne UK-d ja lasin teised ka ilusti koju. Igatahes oli fun.
Hommikul oli raske uskuda, et pean juba lahkuma.. sõin oma võileiba ja mõtlesin, kas ma ikka saan lennujaama kohale. Lõpuks oli aeg sättima hakata. Kohver ruttu kokku ja jooksuga bussijaama. Õnneks oli 1 Riia buss juba ees. 50 min sõitu ja olingi bussijaamas. Nüüd algas järjekordne paanika - kuidas ma leian õige bussipeatuse? Läksin tunnelisse ja hakkasin nuputama, kus ma peaks välja tulema, et saaks õigele poole teed ja ka õige peatuse juurde. Väljusin tunnelist ja vaatan, et krt.. ei ole ju bussi nr 22 kuskil kirjas. Küsisin siis ühe suvalise kuti käest, kas Ta inglise keelt räägib - nooremad ei räägi seal väga vene keelt ja see tüüp nägi väga lätlane välja (ja rääkiski suurepäraselt inglise keelt), sain teada, et pean tagasi tunnelisse minema ja natuke edasi kõndima. Väljusin järgmises kohas - vaatan märke - ja mida ma näen.. ei ole bussi nr 22:( Kõndisin siis natuke edasi, järgmine post ei olnud ka palju tõotav.. aga lõpuks tuli veel üks paviljon, mis varjas õiget posti - ma olin õiges kohas! Siis ma sain bussi peale, kuidas mulle ei meeldi täis bussid! Ja see läti tädike.. piletit müüv täsike.. oeh.. aga jõudsin küll lennujaama, isegi väga õigel ajal!
Lennujaamas ma leisin endale uue sõbra - Tanja. Ta oli küll lätlanna, aga rääkis vene keelt ja Temaga koos saime järjekordades passida ja ka lennukis kõrvuti istuda. Tanja sõitis ka Nottinghami oma endisele klassiõele külla ja Temagi lendas tagasi Londoni kaudu (viimase päeva kavatses veeta Londonis nagu minagi). Seiklused olid selleks korraks läbi ja paanika ka. Kõik oli järsku väga tore ja kuigi ma olin väga unine, oli südames mõnus elevus ja ootus!