Emptiness

Tere taas. Nüüdseks olen juba 6 tundi kodus olnud. Oleksin nagu siin, aga samas ei ole ka. Palju emotsioone, väga palju. Aga nagu alati, see tühi tunne, mis tekib, kui järjest toimub väga palju ja saabub hetk, mil mõistad, et see on nüüd läbi.. Tere tulemast reaalsusesse. Tere tulemast argipäeva. Ah, ma lihtsalt ei taha seda tunda! Retsepte, kuidas sellest lahti saada? Any ideas?

Mm... kõike siia kirja panna vist ei saa. Tsenseerin natuke. Ja üldsegi, praegu on selline tunne, et ma kirjutan raamatut oma unenäo põhjal. Kas ma ikka olin tõesti seal? Oli see ilmsi? Aaaah! Kõik, mis mul on, on fotod ja väikesed suveniirid. Ja ma näksin tee kõrvale kaasa ostetud küpsiseid. Ja muidugi mälestused, mis on nüüdseks kahjuks juba lähiminevik.

Esmaspäev, 24.08.2005 (jah, mu lennupiletil oli just see kuupäev ja see aasta), Tartu lennujaam. Suur sündmus, esimene lend Tartu-Stockholm. Palju kära. Kaamerad, tähtsad inimesed, palju süüa ja palju ootamist, sest lennuk jäi hiljaks ja ma olin nii rumal ning otsustasin veel 2 tundi varem kohale minna, nagu sadade terminalidega lennujaamadesse tavaliselt minnakse. Geniaalne. A ma polnudki "check-inis" esimene, kõigest teine. Saime pakikesed Tartu linna poolt, lennukis anti süüa ja pakuti šampust. Kõik oli väga tore, välja arvatud lennuki hilinemine. Lendasime välja 20 minutit hiljem. Seal pool merd oli Axel lennujaamas vastas. Teda nähes hakkasin aru saama, et ma saingi sellega hakkama. Crazy estonian girl and her crazy army guy. Well..

Peaks tutvustama natuke, kellega tegu? Mmm.. inimesega, kellel on minuga üpris sarnane maailmavaade. Pärit põhjast, praegu elab Uppsalas. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas saab midagi sellist juhtuda, aga me põhimõtteliselt tutvusime Atlantises. Right time, right place. Magic. Võimalik, et teised peavad meid veidrikeks. Ise oleme rahul. Mis toimub? Ega midagi väga ei toimu. Me lihtsalt naudime hetke ja enda elusid. Ja see õhtu, mil meie teed ristusid, oli üks neist, millele mõeldes saad aru, et sa oled sündinud olemaks õnnelik. Lihtsalt tuleb elada. Täiel rinnal.

Jätan nüüd natuke vahele. Edasi oli hommik ja äratuskell. Tema läks tööle, mina magasin edasi. Kell 7 olin ikkagi üleval. Rootsikeelsed uudised, hommikusöök, shower ja läksin linna. 3 tundi jalutamist, natuke poode ja sealsesse argiellu sisseelamine. Keegi pidi tulema koju kell 2, a juhtus nagu alati ja uus kellaaeg oli 6. Alguses oli plaan hakata nö koduperenaiseks, aga siis ma leidsin tuhat vabandust, miks ma seda ei tee. Seega pärast tööd tegi tema meile õhtusöögi - mis saaks olla parem?! Õhtul läksime ühte tudengitele mõeldud pubisse/baari tema töökaaslasega. Kuigi ma pole sealne tudeng, sebiti ming ikka sisse. Cheap bear (30 EEKi, meie pubides tavaline hind, aga rootsis oleks see suurte inimeste pubis olnud nii 90 eesti krooni) and 2 crazy army guys, perfect. Siis tuli veel 3 sõpra, kes tegid sõjaväe teemal nalja ja sealt see tuleb: Oh, u know, these crazy army guys..

Koju saime vara, 12 ajal. Järgmine hommik algas temal jälle kell 6 ja minul kell 8. Vihma sadas ja otsustasin linna mitte minna. Siis sai kodus passimisest kõrini ja otsustasin tema elurajoonis lihtsalt natukenegi jalutada, nii kui välja sain, oli vihm läbi. Super. A siis tuli sms, et ta on kodus kell 2. Kuna mul ei olnud plaanis linna minna, astusin läbi poest. Mul oli meeletu magusa isu. Tegin pannkooke. Polnud õrna aimugi, kas ta magusat sööb, aga vist sööb. Nii palju minu kuuking skillidest.. :) Pärast läksime kinno Ice Age 3 vaatama. Kinos oli 4 inimest (meie kaasaarvatud). Väga mõnus.

Neljapäeval oli tal vaba päev. Sightseeing. Jälle natuke jalutamist, nii 8 kilomeetrit. Ma ei tea, miks, aga olin eriti vaikne. Vaikus on kuldne? Aga esimene tähelepanu vääriv ehitis meie teel oli toomkirik. Müstiline. Hiigelsuur. Tema pole usklik, mina olen selle teema suhtes natuke segaduses. Kuid tundsin seal mingit erilist rahu, mida ma eesti kirikutes kunagi tundnud pole. Kunagi. Müstiline.. Edasi ülikool, botaanikaaed, loss, kunstimuuseum.. ühesõnaga kõik, mis tee peale ette jäi. Õhtul tahtsin piljardit mängida, aga veel üks tema sõber tahtis ka tulla, seega läksime bowlingusse. Hm.. 4 õlut - ma pole iialgi nii madalat skoori saanud! A see ei olnud tähtis vist. Oli lõbus ja nauditav.

Ja nüüd tuli reede. Spontaanne reede. Ta tahtis ammu, et ma hangiks tudengi id, guest card-i, sest sellega saab välismaalane tudengite baaridesse ja klubidesse sisse. Tegin selle lõpuks ära. Õhtul pidime kõik kohad läbi käima, neid oli 14. Aga lõppes asi teisiti. Esimene koht oli kinni veel, kui saabusime. Teises meie minitiir algas, esimene õlu ja söööööök! Ma olin päev otsa linnas ringi käinud (taas väike sightseeing on my own - selle nädalaga käisin maha ikka mõnusa maa) ja kõht oli väääga tühi. Kolmas baar oli nii täis ja see oli üpris pisike, aga ootasime oma õlled ikka ära. Edasi minnes leidsime, et kõik baarid on nii täis ning suurema seltskonnaga oleks sel ehk rohkem mõtet. Järjekorrad pole minu jaoks. Minu loll ettepanek osta õlut ja minna jõe äärde meeldis talle küll, samas jõe äärde jõudes hakkas vihma sadama. Õuunõu. Läksime ühe maja ukse alla varju, kodutu tunne oli, a see polnud vähem fun. Sõbrad sõjaväest olid traditsioonilisel vähiõhtul (Rootsis on need suve lõpus väga populaarsed). Pidid meiega hiljem ühinema, aga sellest ei saanud asja. Lõpuks jõudsime samasse nö suurte inimeste baari, kus pole kõige odavam, aga vähemalt oli koht, kus istuda. Ja see asub jõe ääres vabas õhus, väga hubane ja mõnus. Oli väga tõsine jutuajamine ja mõned ebamugavad küsimused. Aaaah, see oli tõesti mõnusaim õhtu. Pärast läksime taas Norrlands Nationi baari. Edasi mäkki. Koju. Küünlad, muusika, äratus.

Laupäeval käisime Stockholmis. Alguses oli plaan minna Skansenisse (park, muuseum), aga see asus kesklinnast kaugel ja oleks võtnud kogu päeva. Niisiis plaanid muutusid ja läksime šoppama. Geniaalne? Mhmh. Vaene Axel. A ta üldse ei vingunud. Talle isegi meeldis niisama kesklinnas ringi käia, suurlinnad, teine õhk. Vahel on ka see nauditav. Seal sain ma maitsta ühtlasi elu parimat pannipitsat. See oli nii öelda kiirtoit, mida tuli pool tundi oodata. Midagi erilist ma sealt ei ostnud, polnud plaaninudki mingit ostureisi või midagi. Aga Stockholmis oli minu lemmik jalatsipood, Saksa oma, sealt hankisin kingad. See oli omaette stoori. Poes hinda vaadates oli see 199 SEKi, täna pangakontot vaadates nägin, et maga oli läinud 153 EEKi. Müstika? Nagu.. liiga hea.

Rootsis on paljud asjad riigi omandis, näiteks apteegid ja alkoholi poed. Hea süsteem. Aga pärast kella 3 ei saa laupäeval enam alkoholi osta. Viimane õhtu pidi olema pikk ja väsitav, sellest pisut hiljem. Aga poe ees oli 10 minutit enne kolme järjekord umbes 50 meetrit. Viisakad rootslased, kes ei trügi ja naudivad järjekorras seismist..

Koju saime kella 7 ajal, kaheksaks jõudsime Andreasele külla. Meid ootas seal õhtusöök ja tore muusika. Mina ja kolm rootsi kutti ja väga eksklusiivne Norra vodka, mis oli pruunikat värvi ja ei tõotanud head. Nimelt see reisib laevas männipuu tünnides põhjast ekvaatorini, saab erilise maitse ja põhimõtteliselt ma ütleks, et tapab. Õhtu oli palju lühem kui plaanitud. Viin oli päris hea. Aga polnud hea, et oli veel šampus, jäägermeister, õlu, vein. Õudne. No good. Andreas ja ta sõber vähemalt üritasid klubisse jõuda, a see jäigi ürituseks. Koduteed ei mäleta. Hommikul ärkasin vannitoas ja mul oli laubal väike muhk, ilmselt kraanikauss väga patja ei asenda. Wasted. Ma pidin ennast herneks naerma! Haha.. Ja kes on tavaliselt see kõige kainem pidutseja? Oli. Aaaah, väga hull. Minu ajusid on üldse raske välja lülitada, kuid seekord õnnestus. Ma ütleks, et oli very russian party. Ja kell 8 pidin üleval olema!! Head aega, Uppsala.

Kokkuvõttes oli üks meeletu nädal, meeletult hea nädal. Ma päris hästi ei taju praegu, mis selle kirjutise message on, sest mul on natuke raske kõiki oma mõtteid niimoodi kirja panna, et emotsioon saaks õigesti edasi antud. A kogu ettevõtmise idee oli vahetada õhkkonda, lülitada ennast natukeseks välja, katsetada, kogeda midagi uut, vahetada emotsioone. Uppsala on mõnus tudengilinn. Ja ma olin seal just õigel ajal. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Ja ma naudin seda. Loodetavasti on mul kunagi võimalus minna põhja, väga põhja, Axeli kodukohta, kus on peaaegu alati öö ja virmalised. Unistused täituvad, ma tean.

Ja see tühjus kaob varsti, ma loodan. Hetkel süvendab seda üksindus. Kedagi pole veel Tartus, isegi ema on Räpinas. Pole inimest, kellega kõike jagada. Õnneks on blogi. Seekord ma isegi naudin trükkimist.

Järgmise korrani.