Hej igen!

Pratar du svenska? Nej? Jag med.. (Ei mõista? Guugl träänsleitor aitab).
Et siis mõni sõna on meelde ka jäänud. And it's Uppsala calling:) Ja homme ongi see päev/õhtu! Uskumatu, et juba homme, sest see tundus nii kaugel olevat. Ja ma millegipärast üritasin (väga-väga) leida ettekäändeid, miks mitte minna. Ja isegi pileti broneerimisel kirjutasin ees- ja perekonnanime valesse lahtrisse (ei olnud küll taotluslik, aga siiski). Valikuid, kuhu minna, oli ka palju, a mingit vaheldust on vaja, seiklust.. nagu alati. Ja ma arvatavasti saan varsti öelda: "Oh, kui lahe!" Esimene lend Tartu-Stockholm, väike katsejänese tunne, aga ma ju tean, et seda marsruuti ei lennata esimest korda. :)

Aga suvest? Suvi on jälle väga kirju, nagu liblikad, keda see aasta päris suur hulk nähtud, isegi eile. Kuigi on juba päris külm ja ma ei suuda kunagi ilma kerge külmetuseta seda esimeste jahedate ööde perioodi üle elada. Tartuffi ajal oli veel päris soe, eilse balletigala ajal aga veidi külmem. Saapad oli hea mõte! Mantel oleks ka võinud kaasas olla.. A elamus oli super.

Viimasel ajal olen kuulnud paljusid imestamas mu "julguse" üle. Põhiliselt kursaõed, pere. Ja ema ilmselt arvab, et ma olen lihtsalt hulluke. Noorrumalpöörane. Otsin muudkui midagi. Ja nii vist on. A kui ma toon näiteid inimestest, kes elavad palju kirjumat elu ja käivad erinevates riikides täiesti üksi ja näiteks jalgrattaga, siis nad on lihtsalt nö "imelikud". Mitte minu jaoks. Minu arust just tublid. Ma kasutan lennukeid, busse, ronge. Igav. Ja käin sõpradel külas. Või natuke rohkem/vähem kui sõpradel. Põhiliselt naaberriikides. Vahel ka kaugemal. Ja usun endiselt, et seiklusi saab ette planeerida või lihtsalt unistada millestki ja see muutub reaalsuseks. Elu on huvitav. Elu on seiklus. Aga mitte väga pikk. Ja iga päev on oluline. Praegu on jälle kulunud liiga palju aega kirjutamisele, või pigem mõtlemisele, mida ja kuidas kirja panna ja mida mitte. Ma usun, et nädala pärast on mul rohkem emotsioone. Aga siis ilmselt pole enam aega või tahtmist või võimlust.. ja suure tõenäosusega on mul jälle tunne, et tahan edasi rännata.

Mh, Kaija helistas just ja kutsus Valka mängu vaatama! Aga mina ju ei saa siis pakkimisega valmis:( Ja nii palju on teha! Poodi ka veel. Täna pühapäev. Mäh... Kõik asjad viimasel hetkel. Ma tahaks ju küll teda jälle mängimas näha.. Mmmmmh. Nagu alati.. "teine kord!" :( Sorry.


Seiklusi ja päikest!