I wrote this for my prettiest friend..

..but while trying not to prove that I care
I was trying not to make all my moves in one motion and scare her away.
Jason Mrazi laulud on sisutanud minu viimaseid nädalaid. Vaheldumisi kõige muuga. Muusika on ilus. Elus.

Rootsis oli nii mõnus muretu elu. Kodus tagasi algasid probleemid. Suvel elasin üksi ja harjusin niivõrd ära, et nüüd on ema siinolek kuidagi väga häiriv. Väga. Ma ei oska olla. Kööki jagada, peeglit, üleüldse korterit, kõike! See pole hea. Eeskätt seepärast, et tal on kõik nii harjumuslik ja minul on liiga palju uusi ideid ja oma arvamust. Ma tahaks asjad sirgeks rääkida. Olen üritanud. Edutult. Otsin uut kodu. Eks näis..

Viimastel augusti päevadel oli kõik veel väga ilus. Et argiellu tagasi tulla käisin juuksuris ja ta tegi mõnusat massaaži mulle, piparmündiõliga, äratas üles.. Sain Kseniaga kokku ja Marianniga ja Jeanne käis Eestis ja klassikokkutulek oli ja tundus, et mu elus on nii palju inimesi ja sündmusi ning elu on taas kiire, nagu mulle meeldib. Aga see op. Seljast lõigati väike tükike välja kõigest, ent siiski tegi nõrgaks. Nädal aega ei saanud trenni teha ega midagi. Seejärel nakatusin grippi, mis tähendas teist nädalat mitteliigutamist. Järgmine laks oli südamevalu ja tunne, et nüüd ma annan küll otsad. See oli kõige jubedam valu, mida kunagi tundnud olen. Õnneks perearst, kes õmblusi ära võttis, jõudis teha kartogrammi ja see näitas ainult head, seega tegu oli närvivaluga. Aga ikkagi õudne hirm oli. Esimest korda elus tundsin tõsiselt hirmu oma elu pärast. Ei taha enam. Kokku 2 nädalat ravimeid ja arvasin, et hakkan terveks saama. Neljapäeval ei suutnud enam kodus olla, läksin aeroobikasse. Lebo oli, mõned olin esimest korda ülse tantsulises trennis ja kordinatsiooni ei olnud ollagi. Lihtsad harjutused, aga haiguse tõttu võttis ikka läbi küll ja koju tagasi jõudes jäin magama. Õhtul läksin veel ka Uve juurde tantsima ja see oli vist natuke vale, reedel olin jälle siruli, suure köha-nohuga ning süda oli jälle valus. Siiski käisin loengus ja pärast hommikust köhimist oli juba parem. Väike tiir poodides. Käisime Creppis ja mul oli üle kahe nädala esimest korda isu süüa midagi magusat, mis on juba hea märk. Siis puhkasin. Magasin. Laupäev? Ajee, tunne oli nii hea, et hakkasin suure rõõmuga kodus suurpuhastust tegema. Ja õhtul otsustasin, et 2 nädalat pole nüüd midagi teinud, täna võiks filmi vaadata ja veini juua. Veel üks vale otsus. Jäin teleka ette magama ja kell 2 öösel ärkasin üles veel suurema kurguvaluga, neelata oli valus ja võib oletada, et kurk oli paistes, kuna vahel tekib mul veinist selline vastik punetus ja no ma olin ikkagi 2 nädalat haige olnud, ei saanud see angiin olla. Lollakas olen. Nii ma valutan nüüd kurku ja joon sooja teed. Üritan ennast hoida, aga ma vist ei oska.

Koolist natuke. Ei ole nii hull, not at all. Aga õppejõudude osas ikka on küll. Samas metsandus, mida ma nii väga kartsin, on isegi päris huvitav. Ah, pagan, homseks jäi ju joonis! Brr.. peab ikka end hommikul kooli vedama. Tähendab nüüd, kuigi ma ehitamisest endiselt midagi ei tea, peame me projekteerima 1 ha suuruse krundi koos kõigi kommunikatsioonidega ja veel maja ka sinna, millest tuleb lõige teha ja värki. Kõlab uhkelt. Tahaks ikka midagi kvaliteetset valmis saada. Mõistlik oleks mõni raamat lahti teha ilmselt. Ja mõne ehitajaga konsulteerida. Kui valmis saab (rõhk sõnal kui), võin vist medali endale tellida. Rüütli tn medalipoest näiteks. Karika! :)))

Ma tunnen natuke puudust tööst. Siis ei peaks ka kodus nii palju olema (ei käiks emale pinda ja tema minule). Samas nii raske on hetkel sobivat tööotsa leida, sest kool on kella 18ni ja nädalavahetused ainult vabad. Keeruline. Loodan, et uueks aastaks leian midagi põnevat, siis peaks vähem aineid ka olema ja kuna suvepraks tehtud, pole nii palju rabelemist. Ent välispraktika oleks jällegi üks tore väljakutse. Saaks eemale ka. Palju variante ja mind on üks.

Aknast välja vaadates tiirutab vastas Tivoli tuur. Viimast õhtut. Mõtlesin, et meenutan ka lapsepõlve, aga ei ole jõudnud. See on üks viis ennast "hoida" ja ravida. Keelata endale igasuguseid mõttetusi. Siit on ka ilus neid värvilisi tulukesi vaadata ja.. laste kiljumist kuulata..

No ei saanud just kõige positiivsem postitus, minu vabandused. Värv vähemalt peaks olema rõõmus..

Ootan põnevaid lugusid siit- ja sealtpoolt ja saartelt.

Reku

Emptiness

Tere taas. Nüüdseks olen juba 6 tundi kodus olnud. Oleksin nagu siin, aga samas ei ole ka. Palju emotsioone, väga palju. Aga nagu alati, see tühi tunne, mis tekib, kui järjest toimub väga palju ja saabub hetk, mil mõistad, et see on nüüd läbi.. Tere tulemast reaalsusesse. Tere tulemast argipäeva. Ah, ma lihtsalt ei taha seda tunda! Retsepte, kuidas sellest lahti saada? Any ideas?

Mm... kõike siia kirja panna vist ei saa. Tsenseerin natuke. Ja üldsegi, praegu on selline tunne, et ma kirjutan raamatut oma unenäo põhjal. Kas ma ikka olin tõesti seal? Oli see ilmsi? Aaaah! Kõik, mis mul on, on fotod ja väikesed suveniirid. Ja ma näksin tee kõrvale kaasa ostetud küpsiseid. Ja muidugi mälestused, mis on nüüdseks kahjuks juba lähiminevik.

Esmaspäev, 24.08.2005 (jah, mu lennupiletil oli just see kuupäev ja see aasta), Tartu lennujaam. Suur sündmus, esimene lend Tartu-Stockholm. Palju kära. Kaamerad, tähtsad inimesed, palju süüa ja palju ootamist, sest lennuk jäi hiljaks ja ma olin nii rumal ning otsustasin veel 2 tundi varem kohale minna, nagu sadade terminalidega lennujaamadesse tavaliselt minnakse. Geniaalne. A ma polnudki "check-inis" esimene, kõigest teine. Saime pakikesed Tartu linna poolt, lennukis anti süüa ja pakuti šampust. Kõik oli väga tore, välja arvatud lennuki hilinemine. Lendasime välja 20 minutit hiljem. Seal pool merd oli Axel lennujaamas vastas. Teda nähes hakkasin aru saama, et ma saingi sellega hakkama. Crazy estonian girl and her crazy army guy. Well..

Peaks tutvustama natuke, kellega tegu? Mmm.. inimesega, kellel on minuga üpris sarnane maailmavaade. Pärit põhjast, praegu elab Uppsalas. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas saab midagi sellist juhtuda, aga me põhimõtteliselt tutvusime Atlantises. Right time, right place. Magic. Võimalik, et teised peavad meid veidrikeks. Ise oleme rahul. Mis toimub? Ega midagi väga ei toimu. Me lihtsalt naudime hetke ja enda elusid. Ja see õhtu, mil meie teed ristusid, oli üks neist, millele mõeldes saad aru, et sa oled sündinud olemaks õnnelik. Lihtsalt tuleb elada. Täiel rinnal.

Jätan nüüd natuke vahele. Edasi oli hommik ja äratuskell. Tema läks tööle, mina magasin edasi. Kell 7 olin ikkagi üleval. Rootsikeelsed uudised, hommikusöök, shower ja läksin linna. 3 tundi jalutamist, natuke poode ja sealsesse argiellu sisseelamine. Keegi pidi tulema koju kell 2, a juhtus nagu alati ja uus kellaaeg oli 6. Alguses oli plaan hakata nö koduperenaiseks, aga siis ma leidsin tuhat vabandust, miks ma seda ei tee. Seega pärast tööd tegi tema meile õhtusöögi - mis saaks olla parem?! Õhtul läksime ühte tudengitele mõeldud pubisse/baari tema töökaaslasega. Kuigi ma pole sealne tudeng, sebiti ming ikka sisse. Cheap bear (30 EEKi, meie pubides tavaline hind, aga rootsis oleks see suurte inimeste pubis olnud nii 90 eesti krooni) and 2 crazy army guys, perfect. Siis tuli veel 3 sõpra, kes tegid sõjaväe teemal nalja ja sealt see tuleb: Oh, u know, these crazy army guys..

Koju saime vara, 12 ajal. Järgmine hommik algas temal jälle kell 6 ja minul kell 8. Vihma sadas ja otsustasin linna mitte minna. Siis sai kodus passimisest kõrini ja otsustasin tema elurajoonis lihtsalt natukenegi jalutada, nii kui välja sain, oli vihm läbi. Super. A siis tuli sms, et ta on kodus kell 2. Kuna mul ei olnud plaanis linna minna, astusin läbi poest. Mul oli meeletu magusa isu. Tegin pannkooke. Polnud õrna aimugi, kas ta magusat sööb, aga vist sööb. Nii palju minu kuuking skillidest.. :) Pärast läksime kinno Ice Age 3 vaatama. Kinos oli 4 inimest (meie kaasaarvatud). Väga mõnus.

Neljapäeval oli tal vaba päev. Sightseeing. Jälle natuke jalutamist, nii 8 kilomeetrit. Ma ei tea, miks, aga olin eriti vaikne. Vaikus on kuldne? Aga esimene tähelepanu vääriv ehitis meie teel oli toomkirik. Müstiline. Hiigelsuur. Tema pole usklik, mina olen selle teema suhtes natuke segaduses. Kuid tundsin seal mingit erilist rahu, mida ma eesti kirikutes kunagi tundnud pole. Kunagi. Müstiline.. Edasi ülikool, botaanikaaed, loss, kunstimuuseum.. ühesõnaga kõik, mis tee peale ette jäi. Õhtul tahtsin piljardit mängida, aga veel üks tema sõber tahtis ka tulla, seega läksime bowlingusse. Hm.. 4 õlut - ma pole iialgi nii madalat skoori saanud! A see ei olnud tähtis vist. Oli lõbus ja nauditav.

Ja nüüd tuli reede. Spontaanne reede. Ta tahtis ammu, et ma hangiks tudengi id, guest card-i, sest sellega saab välismaalane tudengite baaridesse ja klubidesse sisse. Tegin selle lõpuks ära. Õhtul pidime kõik kohad läbi käima, neid oli 14. Aga lõppes asi teisiti. Esimene koht oli kinni veel, kui saabusime. Teises meie minitiir algas, esimene õlu ja söööööök! Ma olin päev otsa linnas ringi käinud (taas väike sightseeing on my own - selle nädalaga käisin maha ikka mõnusa maa) ja kõht oli väääga tühi. Kolmas baar oli nii täis ja see oli üpris pisike, aga ootasime oma õlled ikka ära. Edasi minnes leidsime, et kõik baarid on nii täis ning suurema seltskonnaga oleks sel ehk rohkem mõtet. Järjekorrad pole minu jaoks. Minu loll ettepanek osta õlut ja minna jõe äärde meeldis talle küll, samas jõe äärde jõudes hakkas vihma sadama. Õuunõu. Läksime ühe maja ukse alla varju, kodutu tunne oli, a see polnud vähem fun. Sõbrad sõjaväest olid traditsioonilisel vähiõhtul (Rootsis on need suve lõpus väga populaarsed). Pidid meiega hiljem ühinema, aga sellest ei saanud asja. Lõpuks jõudsime samasse nö suurte inimeste baari, kus pole kõige odavam, aga vähemalt oli koht, kus istuda. Ja see asub jõe ääres vabas õhus, väga hubane ja mõnus. Oli väga tõsine jutuajamine ja mõned ebamugavad küsimused. Aaaah, see oli tõesti mõnusaim õhtu. Pärast läksime taas Norrlands Nationi baari. Edasi mäkki. Koju. Küünlad, muusika, äratus.

Laupäeval käisime Stockholmis. Alguses oli plaan minna Skansenisse (park, muuseum), aga see asus kesklinnast kaugel ja oleks võtnud kogu päeva. Niisiis plaanid muutusid ja läksime šoppama. Geniaalne? Mhmh. Vaene Axel. A ta üldse ei vingunud. Talle isegi meeldis niisama kesklinnas ringi käia, suurlinnad, teine õhk. Vahel on ka see nauditav. Seal sain ma maitsta ühtlasi elu parimat pannipitsat. See oli nii öelda kiirtoit, mida tuli pool tundi oodata. Midagi erilist ma sealt ei ostnud, polnud plaaninudki mingit ostureisi või midagi. Aga Stockholmis oli minu lemmik jalatsipood, Saksa oma, sealt hankisin kingad. See oli omaette stoori. Poes hinda vaadates oli see 199 SEKi, täna pangakontot vaadates nägin, et maga oli läinud 153 EEKi. Müstika? Nagu.. liiga hea.

Rootsis on paljud asjad riigi omandis, näiteks apteegid ja alkoholi poed. Hea süsteem. Aga pärast kella 3 ei saa laupäeval enam alkoholi osta. Viimane õhtu pidi olema pikk ja väsitav, sellest pisut hiljem. Aga poe ees oli 10 minutit enne kolme järjekord umbes 50 meetrit. Viisakad rootslased, kes ei trügi ja naudivad järjekorras seismist..

Koju saime kella 7 ajal, kaheksaks jõudsime Andreasele külla. Meid ootas seal õhtusöök ja tore muusika. Mina ja kolm rootsi kutti ja väga eksklusiivne Norra vodka, mis oli pruunikat värvi ja ei tõotanud head. Nimelt see reisib laevas männipuu tünnides põhjast ekvaatorini, saab erilise maitse ja põhimõtteliselt ma ütleks, et tapab. Õhtu oli palju lühem kui plaanitud. Viin oli päris hea. Aga polnud hea, et oli veel šampus, jäägermeister, õlu, vein. Õudne. No good. Andreas ja ta sõber vähemalt üritasid klubisse jõuda, a see jäigi ürituseks. Koduteed ei mäleta. Hommikul ärkasin vannitoas ja mul oli laubal väike muhk, ilmselt kraanikauss väga patja ei asenda. Wasted. Ma pidin ennast herneks naerma! Haha.. Ja kes on tavaliselt see kõige kainem pidutseja? Oli. Aaaah, väga hull. Minu ajusid on üldse raske välja lülitada, kuid seekord õnnestus. Ma ütleks, et oli very russian party. Ja kell 8 pidin üleval olema!! Head aega, Uppsala.

Kokkuvõttes oli üks meeletu nädal, meeletult hea nädal. Ma päris hästi ei taju praegu, mis selle kirjutise message on, sest mul on natuke raske kõiki oma mõtteid niimoodi kirja panna, et emotsioon saaks õigesti edasi antud. A kogu ettevõtmise idee oli vahetada õhkkonda, lülitada ennast natukeseks välja, katsetada, kogeda midagi uut, vahetada emotsioone. Uppsala on mõnus tudengilinn. Ja ma olin seal just õigel ajal. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Ja ma naudin seda. Loodetavasti on mul kunagi võimalus minna põhja, väga põhja, Axeli kodukohta, kus on peaaegu alati öö ja virmalised. Unistused täituvad, ma tean.

Ja see tühjus kaob varsti, ma loodan. Hetkel süvendab seda üksindus. Kedagi pole veel Tartus, isegi ema on Räpinas. Pole inimest, kellega kõike jagada. Õnneks on blogi. Seekord ma isegi naudin trükkimist.

Järgmise korrani.

Hej igen!

Pratar du svenska? Nej? Jag med.. (Ei mõista? Guugl träänsleitor aitab).
Et siis mõni sõna on meelde ka jäänud. And it's Uppsala calling:) Ja homme ongi see päev/õhtu! Uskumatu, et juba homme, sest see tundus nii kaugel olevat. Ja ma millegipärast üritasin (väga-väga) leida ettekäändeid, miks mitte minna. Ja isegi pileti broneerimisel kirjutasin ees- ja perekonnanime valesse lahtrisse (ei olnud küll taotluslik, aga siiski). Valikuid, kuhu minna, oli ka palju, a mingit vaheldust on vaja, seiklust.. nagu alati. Ja ma arvatavasti saan varsti öelda: "Oh, kui lahe!" Esimene lend Tartu-Stockholm, väike katsejänese tunne, aga ma ju tean, et seda marsruuti ei lennata esimest korda. :)

Aga suvest? Suvi on jälle väga kirju, nagu liblikad, keda see aasta päris suur hulk nähtud, isegi eile. Kuigi on juba päris külm ja ma ei suuda kunagi ilma kerge külmetuseta seda esimeste jahedate ööde perioodi üle elada. Tartuffi ajal oli veel päris soe, eilse balletigala ajal aga veidi külmem. Saapad oli hea mõte! Mantel oleks ka võinud kaasas olla.. A elamus oli super.

Viimasel ajal olen kuulnud paljusid imestamas mu "julguse" üle. Põhiliselt kursaõed, pere. Ja ema ilmselt arvab, et ma olen lihtsalt hulluke. Noorrumalpöörane. Otsin muudkui midagi. Ja nii vist on. A kui ma toon näiteid inimestest, kes elavad palju kirjumat elu ja käivad erinevates riikides täiesti üksi ja näiteks jalgrattaga, siis nad on lihtsalt nö "imelikud". Mitte minu jaoks. Minu arust just tublid. Ma kasutan lennukeid, busse, ronge. Igav. Ja käin sõpradel külas. Või natuke rohkem/vähem kui sõpradel. Põhiliselt naaberriikides. Vahel ka kaugemal. Ja usun endiselt, et seiklusi saab ette planeerida või lihtsalt unistada millestki ja see muutub reaalsuseks. Elu on huvitav. Elu on seiklus. Aga mitte väga pikk. Ja iga päev on oluline. Praegu on jälle kulunud liiga palju aega kirjutamisele, või pigem mõtlemisele, mida ja kuidas kirja panna ja mida mitte. Ma usun, et nädala pärast on mul rohkem emotsioone. Aga siis ilmselt pole enam aega või tahtmist või võimlust.. ja suure tõenäosusega on mul jälle tunne, et tahan edasi rännata.

Mh, Kaija helistas just ja kutsus Valka mängu vaatama! Aga mina ju ei saa siis pakkimisega valmis:( Ja nii palju on teha! Poodi ka veel. Täna pühapäev. Mäh... Kõik asjad viimasel hetkel. Ma tahaks ju küll teda jälle mängimas näha.. Mmmmmh. Nagu alati.. "teine kord!" :( Sorry.


Seiklusi ja päikest!

Kiri..

Tere!

Tänan Sind minu blogi külastamast!

Olen kirjutamise katki jätnud? Ei, ei!! Mitu korda olen üritanud alustada, aga.. aga siis tuli keegi skype'i, kirjutas mõne meili, helistas, vahetasin plaati ja unustasin blogi akna ära või siis avastasin järjekordse facebooki testi, mis viis järgmise ja ülejärgmiseni. Tuleb tunnistada, et vahepeal jäin lootusetult virtuaalmaailma kinni. Liiga palju "suhtlemist". Aga nüüd on kõik stabiliseerumas. Ja ma loodan, et vähemalt mõni Sõber leiab veel mu blogi ka üles.

Hm.. kokkuvõte viimaste kuude tegemistest? Haha. Ma arvan, et veniks pikaks. Lühidalt: vanaema juubel (palju sugulasi, k.a. tädipoeg!); mõned arstid (op-i aeg septembriks ja järjekordne pettumus); kõrgem kategooria HTG Tantsutaldadega ja juulis tantsupeole minek - TULGE VAATAMA!; päris edukas semestri lõpp (A- ja B-dega, päris asjalik); suvepraktika (kolmandik Tartu linnast sai läbikäidud ja ülevaadatud, aerofotol dešifreeritud, uued objektid äramõõdetud ja plaanid joonistatud); Kaera-Jaani võistutantsimine - võit; väike puhkus; Tartu laulupidu - päeval külmetamine ja läbiligunemine ning õhtul Illusioonis enda ülessoojendamine; koondamine ja suveplaanide tegemine (loe: korraga väga suures koguses tekkinud vabast ajast kiiresti ilmajäämine); Kaija juures käimine ja Jeanne Raekojaplatsi ootama jätmine (viimase pärast on mul endiselt piinlik, äärmiselt piinlik); raamatukogu külastamine (leidsin enda jaoks taas mõne novelli) no ja muidugi lubadus, et loen sel suvel Klaaspärlimängu lõpuni.

Jajah, maikuus ma mõtlesin, et lähen suvel lolliks. Mul pole kunagi olnud 3 kuud vaba aega! Ja mis sellest nüüd sai? =)) Nimelt mul pole 8. juunist enam tööd. Aga see-eest sisustas mu esimese nädalavahetuse Tartu laulupidu, edasi tulevad lõpetamised (17. juunil auvääre lilleneiu roll), edasi jaanipäev ehk kruiis Rootsi (olen seda ammu plaaninud!). Juulikuus olen nädal aega Tallinnas (peamiselt koos Tantsutaldadega, ent ka endiste kolleegidega ja minu toredate lätlastega - esinevad meie peol ning ma siiralt loodan, et saan ka kõigi nendega koos olla/väljas käia). Kohe pärast suurte pidustuste nädalat on suurepärane eriala praktika maa-ametis. Ja sinna mu suvi kaob! Lõppkokkuvõttes on mul vaba aega kolmel augusti nädalal. Kuigi tahaks veel juulikuus Jurmalas käia ja niisama lätlaste juures, siis veel neid omakorda Tartus vastu võtta.. uhhh.. Ise pisut kaugemale läände reisida? Jaaaa! Andke mulle veel kaks päeva ja mu augustikuu on ka broneeritud. Hm.. Klaaspärlimäng? Lähen lugema parem. Muidu jõuan sama edukalt nagu 2 suve järjest 50. leheküljeni.. :(

Igal juhul ma ootan sellest suvest palju ilusaid õhtuid ja nädalavahetusi, sest vaatamata praktikale, on mul pisut rohkem aega ja igal juhul "valge inimese tööpäevad" (ma loodan vähemalt). Vahelduseks on plaan külastada oma klassikaaslasi TDL-st ja HTG-st. Nüüd ma juba tunnen, et on vist natuke neid asju ikka kogunenud, millest rääkida. Vähemalt võiks ju olla..

Tervitades

Reku

Rohkem rauda..

Mjah, midagi positiivset praegu kirjutada on raske, aga ma lõpupoole üritan.
Nimelt käisin eile arsti juures ja ega sealt midagi head ei kuulnud. Läksin oma kroonilise kurguprobleemiga, tulin teadmisega, et järgmised kuud mööduvad ilmselt arstide juures käies.
Aneemia? Lihtsalt rauapuudus? Kilpnääre? Lümfisõlmed? Nimekiri on pikem. Igatahes midagi on väga korrast ära, teaks vaid, mis. Eilne hommik möödus erinevate haiguste kirjeldusi uurides ja pinget kogudes:)) (No kui väga otsida, siis ju võib leida kõike: probleemid mäluga, unisus, ärrituvus, periooditi valud selja ja otsmiku piirkonnas, punane kurk, madal vererõhk, madal hemoglobiinitase, ringid silmade all.. - aga neid tundemörke võivad ka teatud teised probleemid ka põhjustada). Aga lõpuks ma otsustasin, et olen suur ja tugev ja mul pole midagi viga. Tüüpiline mina.. Kuigi ilmselt oleks siiski mõistlik mõni rohi ikka välja osta ja seeläbi natuke enda eluiga pikendada, sest ma tahan ikkagi natuke rohkem siin elus ära teha ja vaadata, mis sellest maailmas järgneva (vähemalt 20 aasta) jooksul toimub.. Oleks ilus!

Lubasin natuke positiivsust? Ma luban üldse väga palju asju..

Sünnipäevanädal on toonud kaasa palju kokkamist, ringisõitmist ja suhtlemist. Tore oli lugeda inimeste sõnumeid, kirju ja võtta vastu lähedaste inimeste telefonikõnesid. Sõpradega oli väiksem koosviibimine 13. reedel. See oli väga lahe! Aitäh kõikidele, kes kohal olid! Tähistamine jätkus peoga teisipäeval kodus, õhtul Panges käimisega, kolmapäeval kodus (sugulastega), neljapäeval BB-s, reedel kv firmas (kus ma praktikal olen). Midagi tuleb ilmselt pühap ka, aga ma veel päris täpselt ei tea. Igatahes tänaseks on olnud juba nädal aega sünnipäevatralli ja see on tore. Selline elu aitab tuju üleval hoida ja toob sõbrad kokku. Viimastel aastatel on paraku nii kiire, et vahel napib aega niisama kohvigi jooma minna, rääkimata suurematest ettevõtmistest.. Mulle väga meeldib käia suurema seltskonnaga koos ja midagi korraldada.

Praktika mulle meeldib tohutult. Firma, kuhu mul õnnestus saada, on lihtsalt parim! Ja ma siiralt loodan, et edasi läheb kõik ka plaanipäraselt. Aga tulevikuplaanid on mul endiselt natuke sassis, kuna ma ei suuda otsustada, mis edasi teha. Ilmselt saavad need paika, kui ma saan arstilt mõne huvitava diagnossi, siis peaks selguma ka parim koht maailmas, kus ma saaks lõpuks kvaliteetset eksisteerimist nautida ja segamatult igapäevaseid toimetusi teha. Sellega läheb siiski aega ja seni üritan mitte alla anda ning tegutseda maksimaalse intensiivsusega.

Eile käisin nt Griegi portreel - väga hea kontsert oli. Elamus. Mis siis, et mul kogu aeg nuusata oli vaja. See tuli ära unustada. Nostalgia - miks ma ei läinud edasi muusikat õppima? Oeh. Ilmselt ma unistasin saada bisnesvumeniks. Ei tea. Ja siis vaatasin kunagisi kirjandeid - kunagi tuli ka paberi määrimine päris hästi välja. Kirjandid meenusid ilmselt seetõttu, et kohtasin kontserdil ühte kirjanduse õpetajat, kes väga palju aitas kaasa minu lõpukirjandi kirjutamisele. Poolteist aastat füüsikat ja matti - peaks mõne asjalikuma kirjandusteose kätte võtma.
On soovitusi?
Jääna ootama!

Ja palun veel natuke päikest ja tervist ka.
Vastu saadan südamlikud tervitused ja naerupallikese.

More speed..

Heia =)

Uuel aastal uued jutud? Jeeš..
Kui ma väga pikalt ei kirjuta, tähendab see ainult üht: nad helistavad! (mu lõunapaus saab 15 min pärast otsa).

Minu jaanuarikuu on ülimalt värviline ja huvitav. Algas see suurema (jalgsi) rännakuga mööda Tartu linna. Jätkus hilinemisega tantsulaagrisse ja kahepäevase tantsumaratoniga. Siis tuli mitte kuigi lõbus füüsika eksam (tulemuseks C), mate eksam (B), vahepeal natuke tööd ja meeleolukas ning meeldejääv aastalõpuseminar (vt fotot). Karto järeleksam (A!!)?! ja nagu alati, majanduse tulemused on veel peidus (tegelikult on peidus õppejõud). Eelmisel aastal sain veel hindeid, aga ma ei mäleta sellest midagi:)

Viimased kuud on olnud keerulised ja päris mitu korda olen tabanud end tulevikule mõtlemast. Lõpuks mul tuli mõte, et võiks äkki tegutseda ka, mitte lihtsalt "mõelda" (vinguda). Niisiis saatsin CV ühte kv firmasse. Uskumatult kiiresti sain väga positiivset tagasisidet! Jah, ma käin juba praktikal=))))))) Õnnelikumat inimest olete näinud? Ilmselt küll. Aga mina ei ole vist end nii väga-väga hästi kunagi tundnud. Elu koosneb nüüd korterite hindade võrdlemisest ja turu uurimisest. Esimesel päeval ma olin suht ehmunud, aga nüüd tundub, et ma peaks ühe täitsa korraliku hindamisaktiga varsti ikka hakkama saama. Kuigi kiirustada ma ei taha. Vastutus. Vastutus. Vastutus..

Järgmine nädal on plaanis käia praktikal, vaadata professionaali tööd ja siis ise juba proovida seda teha. Ühe päeva istun veel telefoni otsas. Reedel leppisime kursaõdedega kokku, et lähme Pärnusse. Laup tagasi koju ja pühapäeval on tantsupeo ülevaatus. Mõnuus. No ja teisest veebruarist hakkab uus semester: maakasutuse strateegia (Eerika, juhei!); kinnisvara põhikursus (ilmselgelt lemmikaine..); tsiviilõigus (natuke veel seadusi); aerofotogeodeesia (crazy); matemaatiline statistika (vaimustav!). Kokkuvõttes vähe aineid, aga koolis veedan ikkagi 4 täispäeva. Ent see on praegu veel kauge tulevik, kuna tõotab tulla seiklusterohke nädal. Elu on ..? On!!

Enjoy;)